Antud foto on illustratiivne.
Viimane terrorirünnak, mis toimus paar päeva tagasi Pariisis. Pani mind mõtlema sellisel teemal, nagu: "Miks inimesed kasutavad usku oma tegude õigustamiseks?"
Juba 11. sajandil, kasutati ristiusku ettekäändena, et ristirüütlid saaksid alustada oma vallutusretkeid, mille põhiline eesmärk oli võõrriikide anastamine ning nendes riikides elavate inimeste enda tahtele allutamine. Kuigi piiblis on olemas 10 käsku, mis justkui peaksid välistama igasuguse vägivallatsemise. Niisamuti kasutavad osad kloostriülemad ja kirikuisandad usku ettekäändena, et oma perverssuste- või pedofiilia pisikuid toita. Samamoodi poevad ka osad õigeusu kirikuhärrad usu seljataha,
et toita Venemaa luuretöötajate nuhkimise vajadust. Ei saa mainimata jätta ka islamiusu radikaale. Nendelgi toimuvad peakolpades ideed ning mõtted, kuidas tekitada maalimas palju kaost ja viha selle usu aadressil. Kõigil neil eelpool mainitutel on üks ühine tunnusjoon: "Võtta ettekäändeks oma usk ja selle õpetus." Siit tekibki küsimus: "Miks nad seda teevad? Mis neil viga on?" Üheks põhiliseks kiiksuks on see, et nad tahavad ennast eksponeerida. Vahest täidavad ka mõnda tellimustööd, kellegi või millegi huvidest lähtuvalt. Samas eks nende hulgas ole ka väärastunud maailmapildiga tegelasi.
Teisest küljest peetakse usku pühaks ja puutumatuks, enamasti jäävad ka kirikutes ja kloostrites toimuvad nn rituaalid nende samade müüride vahele. Seega on ka väga keeruline nende tegusid kontrollida ning see on soodne pinnas oma valgust kartvate tegude toime panemiseks.
Oma kirjatükile vürtsi andes mainiksin ära selle, et mulle meeldib Tervise Arengu Instituudi kampaania: "Vähem on parem."
Kindlasti mõtleb mõni lugeja: "Kuidas see haakub usu teemaga?" Nii nagu ka kasiinodes mängimisega, alkoholi tarbimisega, sigarettide tõmbamisega, nii on ka usuga, et ületarbides hakkab katus sajaga sõitma.
Mis omakorda on soodne pinnas minna kaasa igasuguste veidrustega.
