Miks Eesti riigis räägitakse sallivusest inimeste poolt, kes ise on sallimatud?
Mis on sallimatus?
Kas sallimatus on see, kui mõeldakse oma peaga?
Kas sallimatus on see, kui kaitstakse normaalset, bioloogilist ja füsioloogilist inimeste vahelist omapära? (Näiteks bioloogiliselt, füsioloogiliselt on inimene loodud mees- ja naissooks).
Kas sallimatus on see, kui inimest vihastab see, et võõraste abistamiseks poevad valitsustegelased nahast välja? Samas oma kodanikud on jäänud tahaplaanile.
Kas sallimatus on see, et eestlane näeb pagulastes ohtu? Probleemid on ju selgelt nähtavad. Pagulastel tekivad Eestis keelebarjäärid, nad ei pruugi kohaneda siinse elu-olu ning hakkama saamisega. Soomet, Rootsit jms riike külastades on selgelt näha, kuidas paljud pagulased "elavad". Osad nendest kerjavad tänavatel, käivad pättusi tegemas jne, samas küsivad riigilt veel igasugu toetusi, abirahasid jne. Kas kartus selliste inimeste ees on ikka sallimatus?
Mis on sallivus?
Kas sallivus ei ole mitte see, et arvestatakse ka teiste inimeste arvamustega? Kas sallivus pole mitte see, et valitsuses ja riigikogus osatakse oma otsuseid argumenteerida ning lahti seletada, mitte kasutada selleks jõudu ja oma arvamuste peale surumist. Kas sallivus pole mitte see, et EV Valitsus peab tegelema oma põhilise tööülesandega ehk siin elavate kodanike heaolu, turvalisuse jne tõstmisega? Kas sallivus ikka on see, kui pidevalt räägitakse sallivusest, aga ise ollakse sallimatud? Mulle tundub, et riigis ei räägita sallivusest ega sallimatusest vaid pead tõstab demagoogia. Ehk kõige ehtsam poliitiline mõjutamine ning lollitamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar