Riisipere-Haapsalu raudtee läbi matkaja silmade.

Hästi huvitav on lugeda ajaleheartikleid, kus kirjeldatakse Haapsalu-Riisipere raudteelõigu kasulikkuse või kahjulikkuse kohta. Selle tarbeks loodi isegi Riigikokku oma toetusrühm, et antud raudteelõiku taastada. Toda olukorda vaagides tekkis mul laiale ringile hästi huvitav küsimus: "Miks ei ole pikki aastaid tegeletud antud probleemi analüüsimise ja kasutegurite arvutustega?"

Mõned läänemaalased arvavad, et kui taastatakse Haapsalu-Riisipere raudtee lõik, siis hakkab seal piirkonnas elu kihama. Paraku ainult raudtee taastamisega sealse piirkonna elu-olu ei parenda ega ettevõtlust juurde ei tekita. Hetkeseisuga on Riisipere-Haapsalu raudteetamm isegi sealsele piirkonnale kasulikum, kuna läbi selle teelõigu läbivad matkajad (enamasti jalgrattaga matkavad kodanikud) saavad tutvuda tolle piirkonna elu-oluga. Ise olen läbinud jalgrattaga seda raudteetammi ainult ühe korra. Mida huvitavat ma seal piirkonnas kohtasin (2014.aasta suvel)?

Silma hakkas see, et hetkeseisuga ei ole enne Palivere midagi atraktiivset, kuna kohalikega suheldes sai selgeks see, et Palivere ümbruses plaanitakse/on plaanitud rajada/rajatakse midagi ka tervisesportlastele. Teiseks heaks ning huvitavaks kohaks on Taeblas asuv Ants Laikmaa majamuuseum ning siis tuleb Haapsalu linn oma iseärasustega. Ühesõnaga matkaja seisukohast on raudtee parem variant, iseasi kas ka kohalikele elanikele, sest bussid sõidavad palju tihedamini ja ka bussipeatusi on rohkem ning inimestele lähemal.

Laiemas plaanis annab raudtee taastamine kindlasti Hiiumaa, Haapsalu, Läänemaa põhjapoolsema osa ja Haapsalu läänepoolsema osa ning Vormsi saare turismiarendusele parema tõuke. Miks selline arvamus?

Eriti suvisel ajal, kui paljudel inimestel on puhkuste aeg, harrastavad osad eestlased ja- turistid matkata jalgratastega. Eelpool kirjeldatud piirkonnad on väga atraktiivsed matkapiirkonnad. Nendes piirkondades on olemas omad iseärasused, mida tahaks korduvalt külastada. Samas on need piirkonnad ka paremini varustatud ööbimiskohtadega. Iseasi, kas ka ööbimishinnad on eestlastele meelepärased?
Teisest küljest sellist matkahooaega on aastas võib-olla maksimaalselt 5 kuud. Seega jääb järgi ca 7 kuud, kus antud raudteelõigu kasutamist nii suures mahus ei toimu. Kas antud juhul on ikka raudtee taastamine kasulik?
Mina isiklikult leian, et eelkõige peavad raudteetammi juurde jäävad külad ja asulad suutma oma piirkonnad muuta atraktiivseks. Mis kasu on raudtee taasatamisest, kui inimesed ei lähe nendesse piirkondadesse isegi bussiga- või autoga reisides? Eelkõige peab riik suutma Eestis tekitada ettevõtluskliima, mis soodustab väikeettevõtlust.

Praegust olukorda vaadates on Riisipere-Haapsalu raudteelõigu taasatamine või mittetaasatamine mitteoluline vaidlusteema. Palju olulisem ja kasulikum vaidlusteema peab Riigikogus olema, et kuidas taastada ettevõtluskliima, mis soosib väikeettevõtlust. Siiani on tegeletud ainult väikeettevõtluse väljasuretamisega, eriti just maapiirkondadest.
Ei saa nõustuda ka selle väitega, et tänu raudtee puudumisele, on hakanud sellest piirkonnast väljarändama. Inimeste liikumine maapiirkondadest väljamaale või linnadesse on tingitud eelkõige ikkagi töökohtade puudusega ja elukallidusega, mida on näha ka väikekaupluste hindades.